Foto: Clark “Duat” 1921.a. (clark.com)
100 aastat esimese laotõstuki valmistamisest
Enne 20. sajandi algust tehti põhiosa transpordi- , teisaldus- ja tõstetöödest tootmises ja ladudes inimjõul. Inimtööd kergendasid osaliselt hobused seal, kus neid oli võimalik kasutada ning mitmesugused kärud ja vankrid. Sedamööda, kuidas arenes tootmine, laopidamine ja kaubandus , kasvasid ladudes ja tootmises kiiresti ka teisaldus- ja tõstetööde mahud. Üha enam hakati tundma vajadust jõuallikaga tõste- ja teisaldusmasinate järele.
Aastatel 1916–1917 konstrueerisid ja valmistasid USA ettevõtte Clark Equipment Ltd insenerid masina, millega oli võimalik transportida tehasesiseselt liiva ja töötlemata metallvalu. Tegemist oli omalaadse platvormvankriga, millele tuli koorem laadida peale käsitsi või muid tõsteseadmeid kasutades. Ollakse arvamusel, et just see teisaldusmasin on tööstuses kasutatavate tõstukite eelkäija.
Clarki tõstukitel kasutati bensiinimootoreid ja tõstukid olid kolmerattalised, millest ainult üks oli vedav. Tõstuki roolisüsteem oli ebatäiuslik, tõstuki pöörderaadius suur ja tõstukil puudusid pidurid, mistõttu oli tõstukiga töötamine ebamugav ja ohtlik. Vaatamata sellele hindasid tehase külastajad Clarki masinaid kõrgelt ja neile hakati esitama tellimusi. 1921.aastal töötati Clarki tehase inseneride poolt välja tõstukite seeria „Trucklift“. Tõstukite mudeliseeria erinevate mudelite tõstejõud varieerus kahest kuni viie tonnini. Tegemist oli esimese tehases valmistatud tõstukiga, mis omas tõsteplatvormi ja mida juhiti tõstukil seistes. Kaks aastat hiljem lisati tõstukile tõstemast, mis võimaldas hakata virnastama laste soovitud kõrgusele.
1921. aastal valmis tehases kolmerattaline bensiinimootoriga tõstuk „ Duat“, mis oli varustatud ballastiga. Nimetatud tõstukist on saanud hilisemate kahveltõstukite eelkäija.1928. aastal täiustati tõstukit oluliselt. Reduktorite ja trosside asemel võeti kasutusele tõstmise hüdraulikasüsteem, vedavateks muudeti kaks esimest ratast ja mehaaniliselt juhitavateks kaks tagumist. Tõstemasina rattad olid kaetud tugeva kulumiskindla kummiseguga. Uus masin sai nimeks „Tructractor“. Aasta hiljem varustati tõstuki mast kallutusmehhanismiga ja tõstuki nimeks sai „Tructier“.
Veidi hiljem arendati välja vastukaaltõstuki mudel „Tructier- B“, mis varustati kahe mastisektsiooniga teleskooptõstemehhanismiga. Samuti võeti esmakordselt kasutusele tõstukid populaarseks teinud Clarki jõuülekandemehhanismiga.
Teise Maailmasõja alguseks oli saanud Clark’i ettevõttest tõstukite tootmises turuliider. 1942. a tuli tehase konveierliinilt esimene elektritõstuk. Nähes Clarki tõstukite suurt menu, alustasid USA-s tõstukite tootmist ka mitmed teised ettevõtted.
Hüdraulikasüsteemidega tõstukite tootmine sai alguse 1930. aastate keskel. Esimesed tööstuslikult toodetud tõstukid olid vastukaaltõstukid. Tõstuki oluliseks puuduseks oli selle pikkus, mis nõudis laos laia riiulivahekoridori kasutamist ja muutis hoiustamise väheefektiivseks. See oli ka põhjus, miks hakati edaspidi välja arendama ja tootma selliseid tõstukeid, mis suudaksid töötada ka kitsamates ruumitingimustes ja tõsta kaupu võimalikult kõrgele.
Euroopa riikides kasutati enne Teist Maailmasõda peamiselt USA-s valmistatud tõstukeid. Euroopa tehastes toodeti tõstukeid USA ettevõtete litsentside alusel. Samal ajal tehti mitmes ettevõttes jõupingutusi töötamaks välja oma tõstukimudel ja alustamaks selle tootmist.
Teadaolevalt valmistati esimene Euroopas välja töötatud tõstuk Suurbritannia ettevõttes Yale. Tõstuki seeriatootmisega alustati samas tehases 1923. aastal.
Teine Maailmasõda andis võimsa tõuke tõstukite arendamiseks ja tootmiseks USA-s. Tõstukeid vajati eelkõige Euroopa sõjatandrile saadetavate, tohutute majandusabi ja sõjavarustuse saadetiste laadimiseks Ameerika Ühendriikide raudteesõlmedes ja sadamates. Suure tõstejõuga tõstukid osutusid asendamatuteks USA idaranniku sadamates, kus oli vaja lastida mõne ööpäeva jooksul Inglismaale suunduvaid laevakaravane. Kui sõjaeelsel perioodil toodeti firmas Clark kalendrikuus keskmiselt 50–75 tõstukit, siis Teise Maailmasõja ajal väljus sama tehase konveieriliinidelt kuu jooksul keskmiselt 2000 tõstemasinat.
Kuigi laotõstukeid hakati tootma seeriaviisiliselt 1930. aastatest ja koos tõstukitega võeti kasutusele ka erinevad kauba teisaldamise alused, sai tõstukite ulatuslik tootmine ja kaubaaluste kasutamine alguse alles pärast Teist Maailmasõda. Tänu tõstukitele oli võimalik hakata ehitama senisest kõrgemaid ladusid. Laotõstukid olid suutelised tõstma alustele paigutatud kaupu 5–6 m kõrgusele, mistõttu võeti 6–7 m kõrgustes laohoonetes kasutusele 3–4 korruselised laoriiulid. Ladudes vähenes raske käsitsitöö osatähtsus kümneid kordi. Teise Maailmasõja järel alustasid USA ettevõtted tõstukite laiaulatuslikku eksporti Euroopasse kus algas tõeline tõstukite buum.
Saksamaa majanduse taastamine toimus üllatavalt kiiresti. Suur osa USA majandusliku ja finantsabi paketist kulutati Euroopas tõstukite tootmise taasalustamiseks. Esimene tõstukite tehas Euroopas alustas tööd 1952. aastal Saksamaal. Kõige edukamalt suutsid kasutada neid strateegilisi eeliseid Saksa ettevõtted Jungheinrich, Still, Linde ja Steinbock. Kolm esimest kuuluvad praegu Euroopa suurimate tõstukitootjate hulka, Steinbock võeti hiljem üle Jungheinrich’i poolt.
Lühendatult clarkmheu.com materjalide põhjal
seilecs prof.meedia
