Foto: Killustikalusega tsement makadam tee ehitamine Pärnus 1933.a. (EMM fotoarhiiv)
Kaks sajandit insener J. McAdami killustikalusega maanteede ehitamisest
Briti insener John McAdam pani ligi kaks sajandit tagasi oma leiutisega aluse uuele ja revolutsioonilisele maanteede ehitamise tehnoloogiale, mis võeti kasutusele pea kõikjal maailmas. Tema poolt välja pakutud killustikpadjal teede ehitamise tehnoloogia on aluseks ka nüüdisajal kasutatavatele maanteede rajamise tehnoloogiatele.
Pärast roomlaste lahkumist vallutatud aladelt seiskus Euroopas teede ehitamine kaheteistkümneks sajandiks. Olemasolevaid teid praktiliselt ei remonditud ja uusi juurde ei ehitatud. Järgneva rohkem kui tuhande aasta jooksul olid Euroopa aladel peamisteks ühendusteedeks asulate vahel 3–4 m laiused pinnaseteed, mis olid kivistel ja kruusastel aladel jalgsi ja hobustega suhteliselt kerge vaevaga läbitavad. Mullaga kaetud madalates kohtades muutus aga tee läbimine kevadel ja sügisel aeganõudvaks ja veoloomi kurnavaks katsumuseks.
17. ja 18. sajandil kasvas Euroopa aladel vajadus senisest paremate teede järele peamiselt seoses suureneva reisimise ja areneva kaubandusega. Inimeste jõukuse kasvades hakkas Euroopa teedel liikuma rohkem hobuvankreid. Hakati ehitama senisest paremaid, suuremaid ja vastupidavamaid hobuvankreid ja arendama veoloomadeks paremini sobivaid hobusetõugusid, mis omakorda suurendas vajadust senisest paremate ühendusteede järele.
Selleks, et vankrid ilma teekattelt kõrvale sõitmata teineteisest vabalt mööda mahuks, tuli ehitada teed laiemaks. Alles 18. sajandi teisel poolel hakati Euroopas ehitama teid, mis sarnanevad kaasaegsete kõva kattega teedega. Sõidetavad teed, inimeste poolt rajatud kanalid ja navigeeritavad jõed vähendasid vedudele ja reisimistele tehtavaid kulutusi ja võimaldasid siduda riikide kauged maapiirkonnad linnadega.
18. sajandi teisel poolel oli enamus Inglismaa sillutatud teedest kaetud kruusaga. Šoti insener Thomas Telford (1757–1834) soovitas ehitada teid võimalikult väikese kaldega vähendamaks vankreid vedavate hobuste arvu. Ta oli seisukohal, et tee pikisuunaline kalle ei tohiks olla suurem kui 1/30 (ca 3 nurgakraadi).
Briti insener John McAdam (1756–1836) väitis, et tee muldkeha ei pea koosnema kividest, nagu see oli roomlaste ehitatud teedel. Uuetüübiliste teede muldkeha paksus pidi olema rooma tee 1,8 m asemel kõigest 0,6 m. John McAdam oli seisukohal, et nurgelise kujuga täitematerjal oleks hästi tihendatud aluspinnal ümmargustest kruusakividest parem. Ta soovitas ehitada teid käsitsi purustatud killustikust läbimõõduga kuni 70 mm. Need kivid paigaldati kahes kihis, kokku 200 mm paksuselt. Selle kihi peale paigaldati 50 mm paksusega kiht kuni 25 mm läbimõõduga killustikust, mis pidi tagama vankri ratastele väiksema takistuse ja sujuvama liikumise. Tema poolt välja pakutud teesillutise paksuseks oli tüüpiliselt 250 mm.
Kivipurustite kasutuselevõtuga hakkas tekkima ka suurtes kogustes killustiku peenikest fraktsiooni, mis laotati aluseks oleva, 250 mm killustikukihi peale. Sel viisil saadi teed ja tänavad veelgi siledamaks, kuid hakkas tekkima ka arvestatavalt tolmu.
On teada, et 1850. aastaks oli Inglismaa linnades ehitatud ligikaudu 2200 km J. McAdami pakutud tehnoloogia järgi sillutatud teid ja tänavaid. Mida rohkem sellel teekattel sõideti, seda tihedamaks ja vastupidavamaks teekate muutus.
Esimene J. McAdami soovituste järgi valminud tee USA-s ehitati 1823. a. Marylandis. Hiljem vähendati USA-s teekatendi paksust isegi 150 millimeetrini. Insener J. McAdami teekate sobis hästi hobuvankritele, kuid polnud edaspidi sobiv autoteedele. Aeglaselt liikuvad hobuvankrid ei tekitanud eriti tolmu. 20. sajandi algul tekkis 20–30 km tunnikiirusega sõitvate autode taha suur tolmupilv, mis määris nii autosõitjaid endid kui ka muid liiklejaid. Probleemiks sai ka asjaolu, et kõige peenema ja teekatet siduva fraktsiooni lendumise järel hakkasid need kiiresti lagunema.
19. sajandi algul hakkas Inglismaal tekkima kivisöest toodetud gaasi kõrvalproduktina tõrva, mis tundus sobivat hästi teekatte pealmise kihi tugevdamiseks ja tolmu lendumise vähendamiseks. 19. sajandi keskpaigast alates hakati mitmetes USA, Inglismaa ja Prantsusmaa linnades kasutama tänavate katendina nn tõrvabetooni. Tüüpiliselt oli tõrvaga seotud teekatte kulumiskihi paksus 50 mm. Varsti selgus, et sideainena oli tõrv väga ebaühtlase kvaliteediga, ei olnud teekattes püsiv ja teed hakkasid lagunema. Samal ajal pidasid mõnes kohas tõrva sisaldavad teekatted vastu mitukümmend aastat.
Maanteede ehitamise tehnoloogiaid on viimase sajandi jooksul oluliselt täiustatud, kuid põhimõte on jäänud samaks. Teealune mittekandev pinnas eemaldatakse ja asendatakse kandva pinnasega, milleks on liiv ja kruus. Sellele laotatakse erifraktsioonide killustikukihid, millele omakorda asfaltbetoon või tsementbetoon.
Transpordi ja logistika ajalugu
Seilecs 2021