Foto: insights.samsung.com
Vöötkooditehnoloogia leiutamisest on möödunud pool sajandit
Vöötkoodist on saanud inimühiskonna kõikjal kasutatav, lahutamatu element, mis hõlbustab ja kiirendab ostmist kauplustes ja vähendab andmesisestusvigu. Vöötkooditehnoloogia kasutamine suurendab läbimüüki tänu paremale klienditeenindusele ning paremale laovarude kontrollile ja kaubavoogude jälgimisele.
Toodete tuvastamine müügiprotsessis ja inventuuride läbiviimisel on olnud läbi sajandite visuaalsete ja manuaalsete meetoditega aeganõudev, vaevarikas ja kulukas. 19. sajandi teisel poolel, kui kauplustes suurenes tänu tööstuslikule tootmisele ja kasvavale tarbimisele kaubavalik, tekkis poepidajatel vajadus suurenevas kaubavalikus paremini orienteeruda, müügil olevaid tooteid kiiremini tuvastada ja siduda nendega müügihindu.
20 sajandi algul muutus probleem jaekaubanduses tooteartiklite tuvastamise ja kindlaksmääratud müügihindade kasutamisega veelgi teravamaks. Kuna personaalarvuteid veel polnud, toimus kogu arvepidamine kaupluses olevate varude, tellitavate ja müüdud tooteartiklite, nende koguste ja maksumuste osas manuaalselt. Täiendustellimuste tegemiseks oli vaja toodete varu kaupluse riiulitel pidevalt üle lugeda.
Pärast II MS sai jaemüüjatele selgeks, et tooted oleks vaja markeerida teatud infokandjaga – masinloetava märgisega, mis oleks ühendatud kassaaparaadiga. Sel viisil tekiks võimalus tuvastada kaubaartikleid ja väljastada kliendile ostu eest arve mõne sekundi jooksul.
Ideed hakati arendama 1940. aastate lõpul USA-s, kus tänu juurde tekkivatele supermarketitele ja nende suurele kaubavalikule muutus probleem ülimalt teravaks. 1950. aastatel tegeleti USA-s idee tehnilise lahenduse väljatöötamisega, kuid erilist edu seejuures ei saavutatud. Koodi lugev seade oli töölaua suurune ja koosnes 500 W hõõglambist ja filmiheli reprodutseerimise fotoelektrilisest elemendist. Reprodutseeritud koodid visualiseeriti ostsilloskoobi ekraanil. Vaatamata pidevatele katsetele ei suudetud ideest siiski toimivat tehnilist lahendust välja töötada ja kogu arendustöö soikus kuni 1962. aastani.
Et suurtes supermarketites oleks kassapidajate töö üleüldse võimalik, hakati tooteid kauba vastuvõtul markeerima numbriliste, enamasti kuuekohaliste koodidega. Iga numbrilise koodiga oli kaupluses seotud unikaalne tooteartikli kirjeldus (toote nimi), kaal, ruumala jms tooteinfo ning müügihind. Kuna tooteinfo oli tolleaegsete kassasüsteemide elektroonses mälus, oli võimalik saada kassaparaadist ka ostutšekk ostetud kaupade loeteluga, toote hindadega ja ostusummaga. Probleemiks oli aga asjaolu, et tootekoodide sisestamine nõudis kassapidajatelt suurt tähelepanu ja üleliia aega. Kassades tekkisid rahulolematutest klientidest pikad järjekorrad.
Probleem oli ülemaailmne ning jaekaubanduses oli vaja leida usaldusväärselt ja kompaktselt töötav lahendus müügisaalis olevate ja müüdavate toodete automaatseks masintuvastuseks. Ühtlasi sai selgeks, et toodete vastuvõtul kauplustes on hilja lisada neile koodidega etikette. Töö tuli teha ära varem tootjate poolt, printides toodet tuvastava koodi selle müügipakendile.
1960. aastate lõpul, kui hakati tootma lasereid, tekkisid uued tehnilised võimalused, mis lubasid esialgsete ideedega edasi minna ja töötada välja objektide tuvastamiseks mugavalt toimiv tehniline lahendus. Laserikiir liikus üle mustade ja valgete triipude ja kiire peegeldumist või mittepeegeldumist jälgiv lugeja suutis registreerida ja edastada selged signaalid, mida oli võimalik esitada visuaalselt, numbrilisel kujul. Laserlugeja (skanner) suutis tuvastada ribadest koosneva koodi enamasti mõne sentimeetri kuni poole meetri kauguselt. Koodi suudeti lugeda ka juhul, kui osa sellest oli vigastatud.
Ideest võttis kinni USA toiduainete tööstus, kes pani kokku ka vastava töögrupi. Töögrupp määratles süsteemi toimimiseks vajalikud tingimused, mille kohaselt pidid koodid olema kaupluse kassapidaja poolt laserskanneriga loetavad erinevate nurkade alt ja erinevatelt kaugustelt. Kuna vöötkoode oli vaja toota pidevalt ülisuurtes kogustes, pidid etiketid olema odavad ja lihtsate vahenditega prinditavad. Samal ajal hakkas revolutsiooni tõotava ideega tegelema IBM, kes arendas välja 14-kohalise universaalse tootekoodi (Universal Produst Code; UPC)
1972. aasta keskel alustati USA ühes kaubandusketis poolteist aastat kestnud testimisperioodi. Testimisel ilmnesid probleemid nii ribakoodide printimisel kui ka nende lugemisel skanneritega. Tehnilised puudused kõrvaldati peagi ja 03. aprillil 1973. a. suudeti USA-s esmakordselt printida ja tuvastada UPC koodi. Samal kuupäeval otsustasid USA juhtivad toiduainete tootjad hakata kasutama üksiku toote tuvastamise unifitseeritud standardit. Tol ajal välja töötatud standard on ühtlasi aluseks ka tänapäeval kasutatavale GS1 (Global Standard One) vöötkoodile.
Vaatamata sellele, et kogu tehnoloogia oli võrreldes tänapäeval kasutatavaga kallis, selgus, et uue tuvastussüsteemi kasutuselevõtmise tasuvusperiood supermarketis on siiski kõigest mõni aasta. Kui tarbekaupade tootja otsustas hakata UPC koodi kasutama, pidi ta end registreerima Uniform Code Council’is (UCC), kust ta sai vöötkoodide tarvis oma ettevõtte tunnusnumbri. Toote numbri määras iga tootja ise vastavalt ette antud algoritmile. 26. juunil 1974. a. müüdi USA-s Ohios, Marshi supermarketis skanneri poolt tuvastatuna esimene toode.
Kuna vöötkoodiskannereid vajas kaubandus tohututes kogustes, suudeti peagi toota suhteliselt odavaid skannereid. Turule toodi ka mikrokiibid, mis suutsid hakata salvestama ja töötlema skanneri poolt edastavat tooteartikli infot. USA tootjad, jaekaubanduse ketid ja muud jaekaupmehed tegid vöötkooditehnoloogia kasutuselevõtmiseks 1970. aastate teisel poolel miljarditesse dollaritesse ulatuvaid investeeringuid.
Vaatamata uute andmetuvastus ja -hõive tehnoloogiate kasutuselevõtmisele ennustatakse, et vöötkood ja sellest edasi arendatud kahemõõtmeline kood trükituna tootepakendile või kleebisetiketile jäävad tänu odavusele ja kohati lausa nullhinnale (trükituna tootepakendile) kasutusele veel mitmeks aastakümneks.
Transpordi ja logistika ajalugu
Seilecs 2023