Jätkusuutlik transporditaristu vähendab keskkonnamõjusid
Kuidas oleks võimalik muuta transpordi infrastruktuur senisest jätkusuutlikumaks, parandades seejuures transporditeenuse taset ja infrastruktuuri vastupidavust ilma projekteerimisel ja ehitamisel järeleandmisi tegemata? Jätkusuutlik taristu peaks olema kliimamuutustele vastupidav, sotsiaalselt kaasav, tehnoloogiliselt arenenud, produktiivne ja paindlik. Huvigrupid peaksid tegema koostööd rakendamaks jätkusuutlikkuse kontseptsiooni ja mõõdikuid kõikides transporditaristu arendamise etappidel– planeerimisel, projekteerimisel, hangetel ja ehitamisel.
Euroopa Liidus on transpordisektor suurim kasvuhoonegaaside emiteerija. Transpordivahendid toodavad ligikaudu 28% EL liikmesriikide süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside koguheitmest. Erinevalt paljudest teistest tööstusharudest ja majandusvaldkondadest, kus on võetud ette tõsiseid samme kasvuhoonegaaside vähendamiseks, toimub transpordisektoris igal aastal jätkuvalt süsinikdioksiidi ekvivalendi tonnide arvu kasv ca 0,8% võrra. Seejuures annavad suurima osa süsinikusaastest jätkuvalt sõiduautod. Ka transpordisektor on kohustatud kandma oma osa vastutusest ühiste keskkonnaeesmärkide saavutamisel. Kui suundumuse muutmiseks tõsiseid samme ei astuta, on Pariisi Kliimalepe, ÜRO säästva arengu eesmärgid ja ELi püüdlused seatud kliimaeesmärkide ja 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamiseks praktiliselt teostamatud.
ÜRO World Population Prospectsi andmetel kasvas maailma rahvastiku arv aastatel 1950–2018 2,5 miljardilt 7,6 miljardile, mis tähendas 1,6%-list aastast kasvumäära. Maailmapanga andmetel ulatus maailma rahvaarv 2022. a. novembris kaheksa miljardini. Linnades elab suurem osa maailma rahvastikust. Kui 1950. a. elas 30% inimestest linnapiirkondades, siis 2018. aastaks oli see näitaja jõudnud 55%-ni. Eksperdid ennustavad, et käesoleva sajandi keskpaigas elab linnades 70% maailma rahvastikust.
Transporditaristu arendamiseks tehtavate investeeringute peamiseks tõukejõuks maailmas on üha kiirenev linnastumine. Sedamööda, kuidas linnapiirkonnad kõikjal maailmas kasvavad ja laienevad, peab arenema ka linnade ühendamiseks vajalik transporditaristu. Kui arengumaades ja rahvastiku kiire kasvuga riikides vajatakse elanike linnade ühendamiseks uut, täiendavat teedevõrgustikku, siis arenenud riikides on vaja transporditaristut rohkem uuendada, muuta senisest vastupidavamaks ja vähendada taristu hoolduskulusid. Euroopa Liidu taastus- ja vastupidavusrahastu näeb lähiaastateks ette transporditaristu investeeringuteks ca 850 miljardit eurot.
OECD 2021. aasta rahvusvahelise transpordifoorumi andmetel peaks reisijate- ja kaubaveo nõudlus lähikümnenditel jõudsalt kasvama. Prognoositakse, et reisijateveo nõudlus maailmas kasvab ligikaudu 53 triljonilt reisijakilomeetrilt 2015. aastal 65–75 triljoni reisijakilomeetrini 2030. aastal ning 105–125 triljonini reisijakilomeetrini 2050. aastal.
Reisijate arvu kasvu juhivad peamiselt suured Aasia riigid Hiina ja India. OECD prognooside kohaselt kasvab aastatel 2015–2050 reisijaveo nõudlus ca 3% aastas. Euroopas ja USA-s oodatakse mõõdukamat, vähem kui üheprotsendilist kasvu. Maailma rahvastiku kasv ja jätkuv majanduskasv hakkavad järjepidevalt suurendama nõudlust, reisija- ja kaupade veo järele ehk kasvama hakkab kogunõudlus transpordi järele.
Kuidas saaks transpordisektor vähendada heitmeid kooskõlas ülemaailmsete kliimaeesmärkidega ja üritada samal ajal rahuldada kasvavat transpordinõudlust ning laiendada transpordi infrastruktuuri? Sellele vastamine pole lihtne, nõuab kontseptuaalse raamistiku olemasolu ja terviklikku ja süsteemset lähenemist. Säästev transporditaristu peab vastama neljale jätkusuutlikkuse kriteeriumile – keskkonna-alane, sotsiaalne, institutsionaalne ja majanduslik. Tegemaks varasemast enam ja paremini, peaksid taristu haldajatel ja operaatoritel (vedajatel) olema selged tulemusnäitajad ja eesmärgid mitte ainult majandustegevuse, vaid ka keskkonna-alaste, sotsiaalsete ja institutsionaalsete toimingute osas.
Transporditaristut tuleks planeerida, projekteerida, ehitada ja käitada keskkonnasäästlikult eesmärgiga suurendada selle vastupanuvõimet kliimamuutustele. See hõlmab nii kliimamõjude leevendamist, eluslooduse bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist ja saastamise minimeerimist.
Kestlik transporditaristu eeldab osalemist ringlusmajanduses – positiivset ringlustsüklit, kus taaskasutust mittevõimaldavad materjalid asendatakse järk-järgult kasutusringluses ja taaskasutuses olevatega. Taristu rajamisel ja remontimisel kasutatavad materjalid peaksid olema kas korduv- või taaskasutatavad.
Jätkusuutliku taristu planeerimisel peab suurendama kohalike elanike kaasamist otsustesse, kaitsma elanikkonda kahjulike mõjude (õhureostus, müra, erosioon jms) eest, säilitama ajaloo- ja kultuuripärandit, parandama inimeste elukvaliteeti ja muutma transporditeenused paremini kättesaadavaks. Keskendutakse transpordi infrastruktuuri vastavusse viimisele riigi konkreetsete eesmärkide ja kavadega kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks. Majanduslik mõõde hõlmab taristu pikaajalist elujõulisust ning selle panust töökohtade loomisesse ja majanduse jätkusuutlikkust.
Transporditaristu kui pika kasutusajaga vara on mõjutatud suurel määral kliimamuutustest. Taristu ehitajad peaksid valmistuma kliimamuutustest tingitud äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemiseks. McKinsey Global Institute prognoosib, et järgmise kolme aastakümne jooksul tõuseb maakeral keskmine temperatuur 1,5–5,0 °C võrra, kusjuures ekstreemsete temperatuuride esinemise tõenäosus suvekuudel saab olema suurem kui 15%.
Raudteeliikluse juhtimise uued digitaalsed ja juhtmevabad süsteemid peaksid aitama suurendada raudteetranspordi modaalse jaotuse osakaalu tõstes seda praeguselt 18% -lt 30 %-ni võttes maanteedelt vähemaks veokeid ja vähendades samaaegselt maanteetaristu kapitali- ja hoolduskulusid. Intelligentsed transpordisüsteemid, kaubavedude juhtimise digitaliseerimine, kaubaveo ajakava ja veomarsruutide optimeerimine, biokütuste ja vesiniku kasutamine mootorikütusena peaksid vähendama transpordisektori kahjulikku emissiooni kogu maailmas. Arukas teehooldus ja selle optimeerimine andmeanalüütika abil vähendab liiklusummikuid, tuues kaasa mitmeid keskkonnaalaseid-, sotsiaalseid ja majanduslikke kasusid.
Transporditaristu peaks suutma kohaneda järskude ja oluliste muutustega nii prognoositava kui ka ettearvamatu nõudlusega ja muutuma paindlikumaks. Näiteks peaks lennujaamade taristu (reisi- ja kaubaterminalid) olema suuteline teenindama vaheldumisi nii suurenevaid reisijatevoogusid kui ka järsult kasvavaid kaubavoogusid.
Maanteede katmine asfaltbetooniga, mis sisaldab purustatud rehvidest saadud jahvatatud kummipuru, võib vähendada võrreldes tavalise asfaltbetooniga süsihappegaasi emissiooni asfaltbetooni elutsükli kestel kuni 30%. Asfaltbetooni kasutusringlusega suudetakse säästa samuti transpordi ja valmistamisega seotud süsinikdioksiidi saastekoguseid kuni 40%. Asfaldi kasutusringlusse võtmisega võidakse säästa kuni 40% asfaltsegu valmistamise ja transpordiga seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid.
Raudteeoperaatorid saavad vähendada rongide käitamisest tekkivaid süsinikdioksiidi heitkoguseid kasutades rongide automaatset kiirusekontrolli. Automatiseeritud kontrollsüsteemid raudteel optimeerivad rongide liikumise kiirust, vähendades elektrienergia ja diislikütuse tarbimist ning suurendavad samal ajal raudteede läbilaskevõimet. Selle tulemusena väheneb süsiniku jalajälg reisijate ja kaupade veol raudteel.
Konteinerkraanade, harktõstukite, terminalitraktorite, RTG-de, RMG-de ja AMG-de töö sünkroniseerimine ja automatiseerimine suurendab töö tõhusust sadamaterminalides ja lühendab konteinerlaevade, plokkrongide ja konteinervedukite ooteaegu.
Ühest küljest on kasvanud inimeste teadlikkus jätkusuutlikkusest ja süsinikuneutraalsuse eesmärkidest, teisest küljest aga sagenevad viivitused ja kulueelarvete ületamine transporditaristu projektide elluviimisel. Valitsused on hakanud kontrollima suurte taristuprojektide elluviimist, kuid ka see pole vähendanud viivitusi suuremahuliste objektide valmimisel. Olukorra parandamiseks oleks vaja integreerida parimad praktikad, toimivad kontseptsioonid ja õiged tulemusmõõdikud infrastruktuuri elutsükli igasse etappi, alates keskkonnamõjude hindamisest, planeerimisest, projekteerimisest ja ehitamisest ning lõpetades hoolduse ja remondiga.
Lühendatult: mckinsey.de
Built to last: “Making sustainability a priority in transport infrastructure”
I. Milani, N.Sandri ja D.Mohr
