Foto: turbofuture.com
Tarnijate klassifitseerimine on eelduseks edukale hanke- ja ostujuhtimisele
Suurel tootmisettevõttel võib olla tuhandeid esimese ja teise astme tarnijaid ja allhankijaid, mille tõttu ei suuda ettevõtete hanke- ja ostujuhid sageli pöörata kõigile oma tarnijatele vajalikul määral tähelepanu. Samas võivad tarnijad mõjutada oma müügimahtudega väga erineval määral ettevõtte hanke-, ostu- ja soetuskulusid.
Osa tarnijaist müüvad ostja jaoks kriitilisi ja pudelikaela tooteid, osa aga suhteliselt standardseid kaupu ja masstooteid. Kui standardsete ja masstoodete ostumahud on suured, võidakse ettevõttes hakata vähemolulisi tarnijaid käsitlema kui olulisi tarnijaid. Kriitiliste ja pudelikaela toodete ostumahud on sageli väiksemad, kuid samas võivad kaasneda nende tarnimisega ostvale ettevõttele tõsised riskid.
Tarnijate klassifitseerimine ja segmenteerimine aitab ettevõttel tuvastada tarnijaid nende poolt pakutava väärtuse ja riskide järgi. Klassifitseerimise tulemusena saab ettevõte hakata jaotama ning suunama hanke- ja ostukulutusi vastavalt tarnijate poolt pakutavale väärtusele ja riskidele. Hankija saab võimaluse hakata vastavaid kulutusi optimeerima. Tarneahela- ja hankejuhid saavad otsustada, mil määral on vajalik ja võimalik kasutada ettevõtte piiratud ressursse erinevate tarnijasegmentide haldamiseks.
Ilma tarnijaid segmenteerimata võib tekkida olukord, kus kõigile tarnijaile vaatamata nende olulisusele hakatakse esitama ühesuguseid nõudeid alates hankedokumentide koostamisest ja tarnijate eelkvalifitseerimisest ning lõpetades tarnijate hindamise ning auditeerimisega. Vähemoluliste toodete ja nende tarnijate valiku protsess peaks olema lihtne, vähese ressursikulu ja lühikese ajaga läbiviidav.
Tarnijasegmentide arv võib olla tootmisharude lõikes küllalt erinev. Tarnijaid liigitatakse enamasti nelja kategooriasse – strateegilised tarnijad, olulised tarnijad, taktikalised tarnijad ja vähemolulised tarnijad.
Strateegilistel tarnijatel on ettevõtte väärtusahelas oluline roll. Sageli peetakse neid tarnijaid isegi oma ettevõtte laienduseks. Need suure väärtusega tarnijad võivad olla ka tarnitava kauba või osutatava teenuse ainsaks hankeallikaks, mis loob ostvale ettevõttele konkurentsieeliseid. Selles kategoorias on tavaliselt kõige vähem tarnijaid, kuid need nõuavad hanke- ja ostupersonalilt kõige enam tähelepanu.
Oluliste tarnijatega on ettevõtetel kujunenud välja tihe ja konstruktiivne töösuhe. Tegemist on hankija silmis tähtsate tarnijatega, kellest sõltub palju ja kes nõuavad seetõttu parajalt tähelepanu ja järelevalvet tegevuse üle. Ostja peab tegelema regulaarselt nende tarnijate tootlikkuse, efektiivsuse ja sooritusvõime küsimustega.
Taktikalistele tarnijatele usaldatakse tavapäraselt mahupõhiste kaupade ja teenuste tarnimine. Nad konkureerivad omavahel tootmis- või teenusemahtude, toodete ja teenuste omahinna, teenindustaseme ja kaupade kvaliteedi osas. See tarnijate segment vajab pidevat järelevalvet ja nõuab hankijalt sageli operatiivset sekkumist.
Tarnijate kategoriseerimine toimub mitmete kriteeriumite alusel. Nendeks on enamasti hanke- ja ostukulude tase, tarnija riski profiil, väärtusliku teabe jagamine ostjale, mõju tarbijaile jms.
Hanke- ja ostukulud. Tarnijasegmentide ning tarnijatega kaasnevate hanke- ja ostukulude mõõtmine ja registreerimine aastate lõikes on oluline, kuna see võimaldab mõista kulude muutumise trende. Kui on näha, et taktikalise tarnija haldamise kulud aasta-aastalt kasvavad, on põhjust mõelda tema asendamisele. Hankijad peaksid kulutama ressursse loomaks suhteid eelkõige tarnijatega, kes suudavad pakkuda kõrget sooritustaset madala kulutaseme juures. Nii leitakse strateegilisi partnereid, kes on võimelised pakkuma ostvale ettevõttele suuremat lisandväärtust.
Tarnija riskiprofiil. Tarnija riskiprofiil mõjutab organisatsiooni hankeplaane ja hankestrateegiaid. Ettevõte peaks tarnija riskiprofiili tuvastamisel võtma arvesse tarnevigade ajalugu, tarnesoorituste ja kvaliteediraporteid, tarnija ebaõnnestumisi ning nende mõju hankija toimingutele ja kogu äritegevusele. Ostvale ettevõttele probleeme ja täiendavaid kulusid kaasa toovate sündmuste sagedus määrab üldjuhul tarnija riskitaseme. Koostöö jätkamist võib kavandada tarnijaga, kes on näidanud, et tema tegevusest põhjustatud riskitasemel on langustrend.
Teadmiste jagamine. Kui ettevõttel on kaks ühesuguse sooritusvõimega tarnijat, kellest ühega toimub regulaarselt kahesuunaline tundliku informatsiooni, teadmiste ja kompetentsi jagamine, teine tarnija täidab lihtsalt hankelepinguga määratud põhinõuded, on selge et esimene tarnija on ettevõtte jaoks olulisem.
Mõju toodete ja teenuste tarbijale. Tarnija pakutaval tootel või teenusel võib olla otsene positiivne mõju lõpptarbijale. Need tarnijad liigitatakse üldjuhul strateegiliste tarnijate kategooriasse.
Kaasaegne lähenemine tarnijasuhete haldamisel hõlmab sageli ettevõtte kõiki põhiprotsesse tarnijaga suhtlemisel ja koostööl. Tarnijasuhete haldamise eesmärgiks on hõlbustada koostööd tarnijaga, reageerida koos ja positiivselt muutuvatele turutingimustele, vähendada kulutusi, edendada innovatsiooni ja muuta ettevõtte põhiprotsessid tõhusamaks. Tarnijaettevõtte juhtkonnal on omakorda tähtis mõista oma klientettevõtte eesmärke ja teha kindlaks, kas nad on suutelised aitama kaasa eesmärkide saavutamisele.
Lühendatult: scmr.com
Avetta, “Supplier Classification A Differentiator in the Modern Supply Chain Landscape”
