Foto: De Havilland DH4 (baesystems.com)
100 aastat ööpäevaringsete postivedude alustamisest lennukitega
Eelmise sajandi teise kümnendi algul leidis New-York’is aset sündmus, mida peetakse ajaloos lennukiga postiveo alguseks. 23–30 septembrini 1911. aastal võttis piloot Earle L Ovington oma monoplaanile „Bleriot“ iga päev ligi seitse kilogrammi kaaluva postikoti kirjadega Long Islandilt ja lendas ligikaudu 10 miili kaugusel asuvasse Mineolasse, kus asus postkontor. Kuna maandumine Mineolas polnud võimalik, viskas ta postikoti lennukist alla. Pärast seda jätkasid kohale toimetatud kirjad oma tavapärast teekonda. Ettevõetud aktsioonil puudus küll praktiline tähtsus, kuid see moodustas ühe osa nädala kestel korraldatud lennuetendustest
Pärast Esimese Maailmasõja lõppu olid Ameerika Ühendriikides ja Euroopas kõik vajalikud eeldused postiveolendude alustamiseks. Algelised sõjalennukid seisid lennuväljadel kasutuseta. Lendurid olid omandanud sõja kestel hulgaliselt oskusi ja väärtuslikke kogemusi, tulemaks toime ka rasketes ilmastikuoludes ja otsisid rakendust pilootidena rahuajal. Õhuluure ja -lahingute tarvis toodetud väikesed ühe- ja kahekohalised lennukid olid sobimatud tsiviilvaldkondades kasutamiseks ja need kohandati postivedude tegemiseks. Ligi poolsada USA õhuväe pilooti tegeles lennuposti edasitoimetamisega aastatel 1918–1925.
Lennumarsruut viis Washington DC-st New York’i ja tagasi koos vahemaandumise ning pilootide ja lennukite vahetamisega Philadelphia’s. Lennukitel oli 150 hj mootor ja need olid suutelised vedama 68 kg kirju (ca 6500 kirja). Lennukiirus jäi vahemikku 80–100 km/h. Esimene postilend regulaarliinil leidis aset 15. mail 1918. USA-st oli saanud esimene riik maailmas, kus korraldati regulaarselt ja igapäevaselt toimuvat posti vedu õhus.
Pärast õnnestunud eksperimenti tellis USA Postiteenistus kuus postiveoks kohandatud biplaani, millel olid lennukikeres ülemiste tiibade all postisaadetiste tarvis spetsiaalsed kaubaruumid. Postiteenistus palkas piloodid ja asus ise lennukitega opereerima. Neid postilende on hakatud pidama oluliseks tähiseks kommertslendude ajaloos.
22. veebruaril 1921. aastal alustati ööpäevaringselt toimuvate lendudega Läänerannikult San Francisco’st New Yorki ja tagasi. Selleks tuli teha investeeringuid, paigaldades lennumarsruudil maapinnale valgusmajakaid. Paljude vahemaandumiste, tankimiste, lennukite ning lendurite vahetamise ja postisaadetiste üleandmise ja vastuvõtmisega lend kestis 33 tundi ja 21 minutit. Lennuveo tariifid olid raudtee omadest üksjagu kõrgemad, kuid osale klientidest oli olulisem veoaeg kui veoraha ja seetõttu säilis ka nõudlus kiire teenindamise järele.
Ilmastikutingimused lennu ajal olid tihti rasked, mis põhjustas lennuõnnetusi. Probleemi lahendamiseks hakati katsetama kirjade ja postipakkide vedu veidi suurema lennuki, Esimese Maailmasõja ajal kasutatud pommitajaga De Havilland DH4. Pärast arvestatavaid ümberehitusi võeti lennuk kasutusele. Kuna lennuki keres polnud postisaadetiste tarvis piisavalt ruumi, kinnitati selle kere külge voolujooneline konteiner. Peagi aga selgus, et lennuki mootori hoolduskulud osutusid ülemäära kõrgeks.
Lennuposti poolt esitatavad nõuded kiirendasid edaspidi oluliselt lennunduse arengut. Oli vaja muuta ohutumaks lendamine öösiti, arendada instrumentaallendamist ja ilmateenistuste senisest paremat toimimist. Kujunesid välja föderaalsed lennukoridorid, lennuväljadele hakati ehitama kõva kattega lennuradasid. Võeti kasutusele mitme mootoriga lennukid ja arendati välja raadioside lendurite ja maapealsete teenistuste vahel. Kõige selle taga oli USA Postiteenistuse surve, millega pandi alus regulaarsete kommertslendude toimumisele Ameerika Ühendriikides. Postiteenistuse poolt korraldatud viimane lend toimus 09. septembril 1927. aastal. Äsja asutatud lennufirmad võtsid postiveo liinid üle ja hakkasid osutama USA Postiteenistusele lennuveoteenust.
1920. aastatel sai maailmas raudteebuumist lennuliiklusbuum. Alustati senisest suuremate ühetiivaliste, alumiiniumisulamitest, kinnise kere, väikese reisijate salongi ja postipakke mahutava kaubaruumiga lennukite tootmist. Hakkasid toimuma linnadevahelised regulaarlennud. Reisijate vedu lennukitega arenes aastatel 1920–1930 USA-s välja kui kõrvaltoode postisaadetiste veoteenuse kõrval. Postisaadetiste kaal hakkas lennukite suuruse ja kandejõu kasvades suurenema ning neid hakati käsitlema kui kaubasaadetisi. Postivedudest kasvas ajapikku välja reisijate vedu, hiljem ka kaubasaadetiste vedu. Lennundusettevõtetest kujunes ainulaadne ja oluline vedajate rühm, kes hakkas rahuldama ettevõtete ja elanikkonna teatud osa spetsiifilist transpordinõudlust.
Lühendatult “Air Transportation”, “Historic status of air transportation”, R.M.Kane
seilecs prof.meedia
