100 aastat ostutegevuse teaduslikku käsitlust
Käesoleval aastal täitub täpselt sajand aastast, mil Ameerika Ühendriikides ilmus raamat, mis pani aluse ostutegevuse kui olulise äritegevuse valdkonna süsteemsele teaduslikule käsitlusele. Tegemist oli alates 1887. aastast kolmanda USA-s ilmunud, ostutööd käsitleva raamatuga.
Oma 1922. aastal avaldatud raamatus „The Science of Purchasing“, kirjutas California Ülikooli õppejõud Helen Hysell, et ostmine peaks olema ettevõtte äritegevuses isegi olulisemal kohal kui müük. Müügiosakond võib küll planeerida oma tegevust aastaks ajaks ette, kuid materjalide saadavus tootmise tarvis ja müük sõltuvad ostuosakonnast samapalju kui müüdavate toodete konkurentsivõimelisus.
H. Hysell kirjutas: „Kaasaegne ostuagent on loov mõtleja ja tark planeerija. Õigustatult peab ta oma tööd elukutseks, kuna ostuagent kasutab selle tegemisel professionaalseid meetodeid ja standardeid. Ostuagendid tunnevad uhkust seistes selle eest, et väheneksid kaubandusliku pistise juhtumid ja paraneks ostutöötajate eetiline käitumine.“
Raamatule sissejuhatuse kirjutanud J.G. Frederick väitis: „ Raamat peegeldab suurepäraselt uusi arenguid ostutegevuses ja on õppematerjaliks üliõpilastele ning käsiraamatuks praktiseerivatele ostutöötajatele.“
Helen Hyselli raamatu ilmumine muutis paljusid varasemaid arusaamu ostuvaldkonnast ja ostutööst näidates, et tegemist pole mitte kuiva ametnikutööga, vaid erialaga, millel töötamiseks vajatakse laiapõhjalisi teadmisi ja oskusi ning millega kaasneb suur vastutus. Mida on teada ostuvaldkonna arengust enne raamatu ilmumist?
Hanke- ja ostutegevuse kontseptsioon ning põhiarusaamad hanketööst on mingil kujul eksisteerinud seda tööd teinud inimeste teadvuses mitmeid aastatuhandeid. Valdkonnaga seotud ametnikud ja kaupmehed tajusid intuitiivselt ja järeldasid loogiliselt, kuidas on vaja kaupade hankimisel müüjatega suheldes kaubelda, et saavutada võimalikult soodsat ostuhinda ja/või muid ostutingimusi. Varudega seotud lihtsaid arvutusi tehes leiti sobivaid ostukoguseid ja määrati ajahetk järgmiseks ostuks. Vastavad elementaarsed teadmised ja oskused anti edasi põlvest-põlve isalt pojale ja läbi igapäevase suhtluse ühelt kaupmehelt teisele. Otsuste paikapidamist oli võimalik kontrollida vahetult praktikas ja vajadusel õppida tehtud vigadest.
Egiptuse püramiidide, Rooma linna, amfiteatrite, suursuguste templite, akveduktide, tuhandete kilomeetrite Rooma kivikattega teede ja muude ehitiste rajamine poleks olnud võimalik ilma hanketööta objektide varustamiseks ehitusmaterjalidega.
Esimesed märgid korraldatud hanketegevusest on pärit antiikajast ja on seotud püramiidide ehitamisega perioodil 3000–2500 eKr. Egiptuses. Ehitamiseks kasutatud kiviplokkide vajaduse ja töötlemise planeerimisel kasutati osaliselt kaasaegse materjalihalduse põhimõtteid. Säilinud on papüüruserullid, millel ametniku rollis olevad kirjatundjad arvutasid ning kirjeldasid kiviplokkide ja muude ehitusmaterjalide ning tööliste vajadust konkreetse püramiidi ehitamiseks. Needsamad valitsejate poolt määratud ametnikud koostasid kiviplokkide ja muude materjalide tellimusi ning jälgisid nende täitmist.
Hanked globaalses ulatuses olid juba maadeavastajate Marco Polo ja Christopher Kolumbuse huviorbiidis. Maadeavastusreiside üheks oluliseks eesmärgiks oli leida kaugetest piirkondadest Aasias uusi eksootilisi kaupu, mida oleks võimalik soodsalt soetada ja Euroopa sadamates suure vaheltkasuga maha müüa. Kaughangete tõestuseks on Hiinast mööda maismaad ja veeteid Veneetsiasse, Kreekasse ning mujale Euroopas kulgenud, tuhandete kilomeetri pikkused kaubateed nimetusega „siiditee“. Esimesel aastatuhandel veeti nendel kaubateedel kaamelikaravanide ja laevadega tolleaegse Euroopa suurimasse kaubasadamasse ja kaubateede sõlmpunkti Veneetsiasse Euroopas nõutud, eksootilisi maitseaineid, nagu pipar, vürts, nelki ja Hiinas toodetud siidi, paberit ja muid kaupu.
Hanketegevuse rolli ettevõttes ei tajutud adekvaatselt kuni 19. sajandi alguseni. Esmakordne teadaolev kinnitus hankefunktsiooni mainimisest organisatsioonis on leitud inglise matemaatiku, leiutaja ja mehaanikainseneri Charles Babbage (1791–1871) raamatus “Economy of Machinery and Manufactures”. 1832. a. esmakordselt ilmunud raamatu autor mainib kaevandussektoris vajadust “materjalimehe” (materials man) järele, kelle ülesanne on valida kaevanduste tööks välja kaupu ja teenuseid, neid osta ja jälgida ostetud toodete kasutamist ja teenuste osutamist. Materjalimees oli vastutav ettevõtte tegevdirektori ees ja oli ühtlasi üks kümnest valdkonna juhist, kes hoolitses kaevanduse toimimise eest.
1886 a. moodustas Pennsylvania Raudtee hangetega tegelevatest töötajatest eraldi osakonna, mis nimetati varustusosakonnaks (supplying department). 1887. aastal väitis sama raudteekompanii juht Marshall M. Kirkman (1842–1921) oma raamatus „ The Handling of Railway Supplies – their Purchase and Disposition“ (tõenäoliselt esimeses raamatus, kus käsitletakse ka ostutegevust), et ostutegevuses on peidus suured kulusäästmisvõimalused ning töötajate ostmisoskuste tase on kehv. Raudtee-ettevõtetes töötavatel ostuala ametnikel puuduvad insenertehnilised teadmised. Personali värbamisel ostuagendi töökohale ei pöörata piisavalt tähelepanu inimeste tehnilistele kompetentsidele. Raamatus kirjutatakse ka üksikasjalikult ostufunktsiooni strateegilisest panusest raudteede ehitamisel. Konkreetselt mainitakse, kuidas soetada raudtee ehitamiseks vajalikke materjale riigi arenenud piirkondadest ja toimetada neid raudteede ehitamisele.
M.M. Kirkman märkis ära ka puudused, mis kaasnevad hajutatud ostudega. Võimalikud kulusäästud jäävad saamata, kui ostmist ei tsentraliseerita oskajate kätte. Selle asemel teevad firmas ostusid ilma erialaste oskusteta töötajad hajutatult ja vajalikke teadmisi omavate töötajatega koostööd tegemata. Tema arvates sõltus võime sooritada ostusid soodsatel tingimustel eelkõige sellest, mida ostja teab ja sellest, kuidas ta oskab oma teadmisi ostmisel kasutada. Ostja kui töötaja väärtust mõjutavad tema arutlemisoskus ja võime seda töös kasutada. Oskuslik ostmine nõuab tehniliste teadmiste ja kogemuste olemasolu.
Veel 20. sajandi algusaastail peeti ettevõttes selle tegevuseks vajalike materjalide, valmistoodete ja teenuste sisseostmist kontoris töötavate ametnike pärusmaaks. Töö oli seotud dokumentide koostamise, säilitamise ja kirjavahetusega tarnijaettevõtete töötajatega.
1905 a. ilmus USA-s Chicagos teine raamat ostutegevusest. „The Book on Buying“ koosnes 18 peatükist, millest igaüks oli kirjutatud eri autori poolt. Raamatus käsitleti nii ostmise põhimõtteid kui kirjeldati ka toiminguid, mida kasutasid ostutegevuses suured ettevõtted.
A. Tulvi
toimetaja
