Mittetäielikud lepingud logistikas ja hanketegevuses
Kaubanduslikud suhted ettevõtete vahel võivad olla vägagi muutuvad, olles mõjutatud üha keerukamateks muutuvate geopoliitiliste ja majanduslike tingimuste, kiiresti muutuvate riiklike regulatsioonide ja sotsiaalsete väärtuste poolt. Tavapärases vormis lepingud ei võimalda sageli vastavalt olukorrale tõhusalt kohaneda ja olla vajadusel agiilsed.
Kuigi lepingutega soovitakse saavutada suuremat paindlikkust ja osapoolte vahel rohkem koostööd, tuleks leppida asjaoluga, et lepingud ongi paraku mittetäielikud. Lepingute kõikehõlmatavuse taotlemise asemel tuleks keskenduda tegutsemisnormide ja -standardite väljatöötamisele ning sündmuste tagajärgedega toimetulemisele.
Mõiste „mittetäielik leping“ võeti esmakordselt kasutusele 1986.a. Nobeli preemia laureaatide S.J.Grossman’i ja O.D.Hart’i poolt. Nad märkisid, et praktikas ei käsitleta lepingutes kõikvõimalikke juhtumeid ja hälbeid, mis võivad kahe organisatsiooni koostöö käigus aset leida. Mitmeid kõrvalekaldeid ei suudeta lepingu sõlmimise ajal ette näha. Kui leping on juba kord sõlmitud, ei soovi kumbki lepingupool enamasti ilma tõsise põhjuseta seda avada ja uusi läbirääkimisi alustada.
Kuigi juristid teevad pingelist tööd selle nimel, et lepingud oleksid võimalikult paljusid aspekte käsitlevad, on need paratamatult puudulikud, sest nagunii ei suudeta kõikvõimalikke hälbivaid sündmusi ette näha. Püüdes näha lepingutes ette kõikvõimalikke olukordi ja sündmusi, lisatakse neisse jäikust. See omakorda tähendab, et lepinguid ei saa ikkagi kohaldada kõikvõimalike muutuvate olukordade tarvis.
Lepingute suuremateks puudusteks on inforohkus, keerukus, raskesti loetavus ja lähtumine mitte niivõrd kokkulepitava sisust, kui õigusaktidest, mille sätteid on lepingu koostamisel kasutatud.
Täiuslikke ja kõike vajalikku sisaldavaid lepinguid pole olemas. Tavapäraselt sätestavad lepingud küllalt jäiga raamistiku ja kirjeldavad rohkem olukordi ning lahendusi, mis on eeldatavad ja prognoositavad. Samas ei käsitleta piisavalt või isegi välditakse olukordi ja stsenaariume, mille suhtes valitseb teadmatus ja ebakindlus.
Osa lepinguist on puudulikud juba olemuselt, mitte ainult käsitlemata üksikasjade poolest. On küllalt sagedane, et puuduste ilmnemisel lepingutes ei taheta seda omaks võtta, vaid hakatakse pigem lepingus esinevaid puudusi eirama, kui neid endale tunnistama.
Hankejuhid ja tarnijad saavad astuda olulisi samme muutmaks hankelepinguid seni sõlmitutest paremateks ja vähendamaks lepingutega seonduvaid riske. Selleks on vaja teha järgmist:
- Tunnistage puuduste olemasolu lepingutes ja lepingute mittetäielikkust. Lepingud sisaldavad küll õiguslikku määramatust, kuid pakuvad osapooltele suuremat paindlikkust lepingu täitmiseks. Ühistel huvidel põhinevad paindlikkus ja kohanemisvõime peaksid olema olulisteks motiveerivateks väärtusteks.
- Lepingupartnerile riskide ülekandmise asemel hakake tegelema riskihaldusega. Traditsioonilise lähemise korral läbirääkimistel üritab ostja osapool kanda kõikvõimalikke riske üle tarnijale. Vääratest otsustest põhjustatud tagajärgedega tegelemise asemel tuleks keskenduda põhimõtetele, kuidas hallata ootamatuid sündmusi tarneahelas. Kui üritada suunata kõik riskid lepingupartnerile ja üritada osta tooteid madalaima võimaliku hinnatasemega, võib võimalikul lepingupartneril kaduda huvi koostööks.
- Kasutades lepingutes vähem tähtaegasid ja rohkem üldistavat ja mitte väga konkreetset teksti on võimalik pakkuda tarnijaile tähtaegade ja tarnitavate koguste osas suuremat paindlikkust.
- Lepingutes tuleks keskenduda pigem väärtustele, mida lepingupooled hindavad, kui konkreetsetele äritehingutele. Lepinguosaliste omavahelised suhted võiksid olla vähem määratletud, väheste tähtaegadega, avatumad ja paindlikud.
Lühendatult: Supply Chain Management, märts 2021
seilecs prof.meedia
