Foto: businessinsider.com
Pool sajandit Airbus lennukite tootmist
1960 aastate algul oli maailm jõudnud olukorda, kus suurte reisilennukite ehitamises domineerisid ainult USA firmad. Euroopa lennukitehased, kus oli toodetud veel mõned aastakümned tagasi maailma parimaid reisilennukeid, olid sunnitud jääma USA firmade allhankijaiks. Kui Boeing alustas B 747 “Jumbo” arendustöödega, sai Euroopa lennukitootjatele selgeks, et kui tahetakse pakkuda ameerika reisilennukitööstusele mingisugustki konkurentsi, tuleb rajada võimalikult kiiresti oma konkurentsivõimeline lennukitööstus.
1950 aastate teisel poolel, kui ameeriklased olid toonud turule esimese suure reaktiivmootoriga reisilennuki Boeing 707 ja N. Liit oma lennuki TU-104, tegelesid Euroopa suurriikide lennukitootjad oma reaktiivreisilennuki projektide kallal igaüks omaette. 1960. aastate algul arendasid britid lennukeid Comet, BAC1-11 ja Trident, prantslased aga valmistasid ette oma reisilennuki Caravelle tootmist.
Euroopa lennukitootjatele jõudis üsna kiiresti kohale arusaam, et juhul, kui hakatakse tootma kõiki kolme, ei suuda ükski tootja müüa oma lennukit sedavõrd palju, et projekt oleks elujõuline. Firmad hakkaksid üksteisega konkureerima ühel ja samal turul ja lõppkokkuvõttes tugevneks ameeriklaste positsioon reisilennukite tootmisel veelgi. Kui Euroopas koondataks eri riikide firmades töötavaid andekaid teadlasi, insenere ja disainereid ning nad kavandaks üht lennukit, suudetaks ehk konkureerida USA kolme suure lennukitootjaga, kelle käes oli 80% suurte reisilennukite turust maailmas.
Vastukaaluks USA kolme suure lennukitootja Boeing’i, Douglas’e ja McDonnell’i domineerimisele suurte reisilennukite turul hakkasid Prantsusmaa ja Ühendkuningriikide valitsused kavandama koostöös Euroopa lennuliinide tarbeks lühi- ja keskmaalendude reisilennuki tootmist.
1966 aastal sõlmitud kokkuleppe järgi pidid prantslased võtma enda peale lennuki disainimis- ja konstrueerimistööd ning inglaste lennukimootorite tootja Rolls-Royce reaktiivmootorite arendamise ja tootmise. Koostöös valmiva uue lennuki nimeks pidi saama „Airbus“ ja esimese tootmisse mineva 300 reisija jaoks mõeldud lennuki mudelitähiseks A300.
1969 aastal taandasid britid end eestvedaja rollist ja koostööprojektiga ühines Lääne-Saksamaa. Edaspidi hakkasid lennuki arendusprojekti juhtima Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa. Koostöös soovisid osaleda ka Holland, Hispaania ja Ameerika Ühendriigid. Lepiti kokku, et Prantsusmaa ettevõtete panus ja osalus koostöös saab olema 38%, Saksamaal 31%, Suurbritannial 10%, Hollandil 3%, Hispaanial 2% ja USA-l 16%.
USA-s oli 1960. aastate lõpul suurem osa reisilennukitest kitsa kere ja kolme reaktiivmootoriga. Eriti oluline oli kolme mootori olemasolu lennukitel, mis lendasid järjest tuhandeid kilomeetreid merede ja ookeanide kohal. Ühe mootori töö lakkamisel oli kolme mootoriga lennuk oluliselt turvalisem.
Uuel kahe reaktiivmootori ja kahe vahekoridoriga mahukal A300-l oleks olnud USA lennukite ees eelisteks väiksem reisijakilomeetri kütusekulu ja võimalus vedada alumisel lennukitekil oluliselt rohkem kaupa. Uue, kahe mootoriga lennumasina idee laideti lennuvedajate poolt siiski maha, kuna seda peeti ebaturvaliseks pikkadel distantsidel mere kohal lendamiseks.
Kui algselt pidi lennumasin olema 300-kohaline, siis põhjalikumad turu-uuringud näitasid, et taoline lennuk on liialt suur Euroopa riikidevahelisteks lendudeks. Juba tehtud töö baasilt loodi 250 istekohaga ja 2100 km lennuulatusega versioon. A300 kere läbimõõduks jäi 5,64 m. ja pikkuseks 48,3 meetrit. Kuna mõõtmete vähendamise tulemusel vähenes lennuvahendi kaal 25 t võrra, sai võimalikuks kasutada ka väiksema võimsusega säästlikumaid mootoreid.
Kavandati riikide ja ettevõtete vaheline tööjaotus lennuki osade valmistamiseks. Prantslased võtsid enda peale kokpiti, telikute osa ja juhtimissüsteemid. Inglaste toota jäid lennuki tiivad ja sakslastele kere sektsioonid. Hollandlaste valmistada jäid lennukitiibade liikuvad osad – eleroonid ja spoilerid, hispaanlaste hooleks jäid horisontaal- ja vertikaal stabilisaatorid koos vastavate tüüridega.
Esimest, A300 perekonna lennukit mudelitähisega A300B hakati koostama Prantsusmaal Toulouse koostetehases1969. aastal. 1970. aastal asutati lennukite tootmiseks ettevõte Airbus Industrie ja sama aasta septembris esitas esimese tellimuse kuuele A300B-le lennukompanii Air France. Lufthansa tellis järgmised kolm lennukit.
Lennuki A300B1 esimene testlend leidis aset 28. oktoobril 1972. aasta Prantsusmaal Toulouse’es ja esimene lennuk anti Air France’le üle 1974. aasta mais. Katselendudel selgus, et A300B1 suudab tõusta horisontaallennu kõrgusele kiiremini kui ükski teine reisilennuk 1970. aastate algul.
23 septembril 1974. aastal sooritas Air France ‘le kuuluv A300 oma esimese reisijatega lennu Pariisist Londonisse. Lennuki ökonoomsus, tõhusus ja tehnoloogilised standardid olid võrreldes sel ajal USA-s toodetavate, sama suurusklassi kolme mootoriga lennukitega muljetavaldavad. Uus lennuk võimaldas hoida kokku reisijakilomeetrilt 20% opereerimiskulusid.
A300B oli esimene reisilennuk maailmas, mille valmistamisel kasutati komposiitmaterjale. Airbus’i reisilennukitel hakati kasutama analoogiliselt Boeing’iga alumisel tekil lennukonteinereid.
Airbus Industries hakkas esimesena maailmas töötama välja sellist lennuki kokpiti kontseptsiooni ja disaini, mille puhul saavad lennuki pardal kõigi juhtimistoimingutega hakkama kaks pilooti ja pardainseneri enam ei vajata. 1982. aastal varustati esimene lennuk A300B4-220 sellise kokpitiga. See kuulutas uue ajastu algust lennuki juhtimisel ja edaspidi loobusid pardainseneri kohast juhikabiinis kõik suuremad lennukitootjad.
2003 aastal omas Airbus 52% suurte reisilennukite turust maailmas, saavutades sellega turuliidri koha. Ettevõttest sai suurim reisilennukite tootja maailmas. Firma tõestas, et suudab konkureerida USA suurte lennukitootjatega. 2000. aastate algul töötas ettevõttes ja selle allhankijate juures kokku ca 80 000 erioskuste ja kõrge kvalifikatsiooniga töölist ning inseneri. Airbus Industrie’l on ca 1500 allhankijat ja komponenditootjat 27 riigis üle maailma.
Lennukitootjal on Euroopas kaks koostetehast, üks Prantsusmaal Toulouse’s ja teine Saksamaal Hamburgis. Airbus’i tootmisvõimsus lubab tarnida oma klientidele aastas sõltuvalt valmistatavatest mudelitest 700–800 uut reisi- ja kaubalennukit.
Lühendatult airbus.com materjalide põhjal
seilecs prof.meedia
